Puid ja põõsaid on kõige parem ja õigem lõigata taimede puhkeperioodil novembrist aprillini. Raagus puudel paistavad siis paremini välja kasvuvead ja väljalõikamist vajavad oksad.
- Enne lõikama asumist tuleb selgeks teha, mida soovitakse saavutada. Kas soovitakse puud kärpida, harvendada või noorendada? Kas on vajalik ette võtta hoolduslõikus, vormilõikus, noorenduslõikus või noore puu kujunduslõikus?
- Taimi tuleks lõigata sagedamini ja vähe, mitte aga harva ja palju. Muidu tekivad kiiresti liigsed vesivõsud ning nakkusoht on suurem. Tugev lõikamine on paratamatu aga vanade viljapuude põhjaliku noorendamise korral.
- Puu talub mitut väikest haava paremini kui üht suurt.
- Lõige on parem teha sealt, kus taimel on võimalik edasi kasvada – kas külgpunga või oksa juurest.
- Oksi tuleb lõigata varakult, kui need on veel noored ja peened. Ohtlik tüvemädanik tekib just keskealiste ja vanade puude puhul, kui jäme külgoks lõigatakse välja tüve juurest ning sinna tekib suur lõikehaav.
- Näpujämedust oksa lõigatakse oksakääridega Kuni 5 cm läbimõõduga oksa oksasaega. 5-10 cm jämedust mootorsaega. Sellest jämedamat oksa ei tohiks ära lõigata (ka suurelt puult).
- Kui oksalõikusel läheb vaja mootorsaagi, on lõikamisega mitu aastat hiljaks jäädud.
- Jänese poolt näritud tüvel või okstel on alles kooreribad ning puud saab tohterdada. Sellisel juhul lõigake ära narmendavad kooreosad ning katke haavad aiavaha või haavapeitsiga ning siduge kangaga kinni. Hiirte poolt näritud puud on päästa palju raskem.
- Sõstra- ja karusmarjapõõsaid võib lõigata alates sügisest, kui saak on korjatud, kuni pungade puhkemiseni kevadel. Taas on mõistlik neid põõsaid lõigata veidi igal aastal, kui et mitme aasta tagant ja korraga palju. Nii püsivad nad noortena ning saak on pidevalt korralik.
- Kerget lõikust võib teha igal ajal – murdunud ja surnud okste äralõikamine ei sega taimede arengut.
Oksi ei tohiks lõigata aga suure külmaga (-10 kuni -5 külmakraadi juures), sest läbikülmunud oksad on rabedad, murduvad kergesti ning lõigates tekivad oksakraesse lõhed. Halb on see, et talvised lõikekohad jäävad kauaks avatuks, sest puhkeperioodil ei reageeri taim vigastustele kuigi kiiresti ning mikroorganismidel on lihtsam puude kudedesse pääseda. Seega tasub plaanida puuokste lõikused ära teha kevadtalvel vahetult enne kasvuperioodi. Suuremad külmad on siis möödas ning peatne elutegevus aitab kaasa lõikehaavade kiirele kinnikasvamisele.
Tasub meeles pidada, et kevadtalvel vahtraid, kaski, viina- ja pähklipuid ning kirsi- ja ploomipuid lõigates hakkab lõikehaavadest välja voolama magusa maitsega mahla. See on üks osa puude kaitsesüsteemist, mis aitab tõrjuda lõikekohast sissetungivaid mikroorganisme. Üksikuid peeneid oksi lõigates ei tohiks mahlajooks puud nõrgestada. Mahlajooks lõpeb tavaliselt pungade puhkedes.
Teadmiseks, et eriti sobimatu lõikuseaeg on kõikidel puittaimedel kevadel pungade puhkemisest kuni lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite kasvatamiseks ning neil on raske toime tulla lõikamisest tekkinud stressiga ning haavu kinni kasvatada. Okste koor ja pungad on siis väga õrnad ning on oht neid vigastada. Ebasobivaks peetakse ka lehtede langemise aega, sest hilissügisene lõikus segab toitainete ladestumist, mis on vajalik järgmise aasta kasvuks. Ka on õhus palju puidumädanikke põhjustavate seente eoseid.
